Tartus. Seminaris õppimas, palju tehtud - palju teha. Polegi tähtis.
Markusel õhtul käisin tööl külas. Tüüp ikka rügab täiega. Tahaks ka niimoodi rügada. Kindlasti kui rügaks, siis üldse ei tahaks nimoodi rügada. Inimene.
Küsin kus WC on... Markus seletab mulle, et mine teisele korrusele ja sealt koridorist läbi ja siis teise kordidori lõppu ja paremat kätt.
Lähen otsima. Kell on 23.00 läbi ja haigla tühi. Tuled kustu. Kiirutushaigla. Kõnnin mööda koridori suht julge sammuga, ei arva kedagi kohtavat.
Vaatan paremasse palatisse. Mingi mees on laua peal, kangestunud asendis. Vaatab üles lae poole. Ei liiguta. Midagi peal ei ole. Kõndisin edasi ja mõtlesin, mis ma nägin. Kas nad hoiavad siin surnuid? Süda hakkas kiiremini peksma.
Tagasi tulles vaatasin julgemalt. Selgus, et ta oli lihtsalt kõrges voodis ja oli palav ja ei pannud tekki peale. Oli seal teisigi patsiente.
Kui oleks teadnud et armsad patsiendid magavad, oleksin vaiksemalt liikunud.
No comments:
Post a Comment