Panin tähele, et seminaris on üks huvitav asi, mida mujal ei kohta.
Kui lähed kuhugi koolitusele, siis ikka uurid enne, et kes kõneleb jne. Vahel ise ei uuri, aga siis ikka räägitakse häid asju ja selleks ajaks kui lähed kohale, siis tunduvad tema sõnad juba rohkem kullana. Sa juba eeldad, et ta räägib kulda kui ta elu on olnud nii viljakas.
Seminaris on aga niimoodi, et väliskülalisi väga ei reklaamita kuidagi eriliselt. Aga nad tulevad. Kunagi ei tea väga suuri positiivseid lugusid, mis paneks inimest kuidagi enne austama.
See on äärimselt huvitav, sest see poolteist tundi, mis ta kõneleb, peab ta alati alustama puhtalt lehelt. Vahel alles hiljem saad teada, et see oli "päris tähtis" mees. Ja siis mõtled, ma vist isegi ei kuulanud teda.
Friday, June 17, 2011
Tardund surnud haiglas.
Tartus. Seminaris õppimas, palju tehtud - palju teha. Polegi tähtis.
Markusel õhtul käisin tööl külas. Tüüp ikka rügab täiega. Tahaks ka niimoodi rügada. Kindlasti kui rügaks, siis üldse ei tahaks nimoodi rügada. Inimene.
Küsin kus WC on... Markus seletab mulle, et mine teisele korrusele ja sealt koridorist läbi ja siis teise kordidori lõppu ja paremat kätt.
Lähen otsima. Kell on 23.00 läbi ja haigla tühi. Tuled kustu. Kiirutushaigla. Kõnnin mööda koridori suht julge sammuga, ei arva kedagi kohtavat.
Vaatan paremasse palatisse. Mingi mees on laua peal, kangestunud asendis. Vaatab üles lae poole. Ei liiguta. Midagi peal ei ole. Kõndisin edasi ja mõtlesin, mis ma nägin. Kas nad hoiavad siin surnuid? Süda hakkas kiiremini peksma.
Tagasi tulles vaatasin julgemalt. Selgus, et ta oli lihtsalt kõrges voodis ja oli palav ja ei pannud tekki peale. Oli seal teisigi patsiente.
Kui oleks teadnud et armsad patsiendid magavad, oleksin vaiksemalt liikunud.
Markusel õhtul käisin tööl külas. Tüüp ikka rügab täiega. Tahaks ka niimoodi rügada. Kindlasti kui rügaks, siis üldse ei tahaks nimoodi rügada. Inimene.
Küsin kus WC on... Markus seletab mulle, et mine teisele korrusele ja sealt koridorist läbi ja siis teise kordidori lõppu ja paremat kätt.
Lähen otsima. Kell on 23.00 läbi ja haigla tühi. Tuled kustu. Kiirutushaigla. Kõnnin mööda koridori suht julge sammuga, ei arva kedagi kohtavat.
Vaatan paremasse palatisse. Mingi mees on laua peal, kangestunud asendis. Vaatab üles lae poole. Ei liiguta. Midagi peal ei ole. Kõndisin edasi ja mõtlesin, mis ma nägin. Kas nad hoiavad siin surnuid? Süda hakkas kiiremini peksma.
Tagasi tulles vaatasin julgemalt. Selgus, et ta oli lihtsalt kõrges voodis ja oli palav ja ei pannud tekki peale. Oli seal teisigi patsiente.
Kui oleks teadnud et armsad patsiendid magavad, oleksin vaiksemalt liikunud.
Friday, June 3, 2011
Elu nagu filmis
Mõned päevad tagasi läks mu väikevend reisile. Üksi häälega Euroopasse. Paari päevaga on tal juba palju rohkem seiklusi kui mul kuuga.
Olen tihti mõelnud, et kui minu elust tehtaks film, kas siis keegi viitsiks seda vaadata? Ja kui üldse, siis mis žanrist see film oleks?
Ma ei väida, et mul elu on nagu filmis, vastupidi. Tunnen, et olen arg ja laisk. 2 asja mida filmitegelased kunagi ei ole.
Las see blogi olla julgustuseks, et võiksin oma mugavustsoonist välja astuda ja teha tegusid, mis eeldavad rohkem julgust kui nendel, kellest filme ei tehta.
Aeg näitab, mis siia kirja saab,
olgu see blogi tahavaatepeegel elule.
Olen tihti mõelnud, et kui minu elust tehtaks film, kas siis keegi viitsiks seda vaadata? Ja kui üldse, siis mis žanrist see film oleks?
Ma ei väida, et mul elu on nagu filmis, vastupidi. Tunnen, et olen arg ja laisk. 2 asja mida filmitegelased kunagi ei ole.
Las see blogi olla julgustuseks, et võiksin oma mugavustsoonist välja astuda ja teha tegusid, mis eeldavad rohkem julgust kui nendel, kellest filme ei tehta.
Aeg näitab, mis siia kirja saab,
olgu see blogi tahavaatepeegel elule.
Subscribe to:
Comments (Atom)